Advokaat selgitab: mis on hooajatöös lubatud ja mis mitte?

Saistīts ar

Darba tiesības

Suvi tähistab paljude jaoks puhkust õpingutest ning seeläbi võimalust hooajaliste töödega lisaraha teenida. Tipphooajaks otsivad abikäsi ka mitmed tööandjad kohvikutes, restoranides ja marjapõldudel. Oluline on aga silmas pidada, et ka ajutise tööga kaasnevad püsivad nõudmised ja reeglid.

WIDENi tööõiguse valdkonna advokaat Marja Stina Saaliste kirjutas sel teemal hiljuti ajakirjas RUP põhjaliku ülevaate. Artiklit saab lugeda SIIT. Toome allpool välja artiklist mõned nopped ja olulisemad mõtted, mida tööandjad ja töötajad hooajatööde puhul kindlasti silmas peaksid pidama.

Mis on hooajatöö?

Kuigi seadus ei anna sellele mõistele täpset definitsiooni, tähendab hooajatöö lühidalt öeldes tööd, mida tehakse kindlal hooajal – näiteks suvel või talvel, kui töömaht hüppeliselt kasvab. Mõned levinumad hooajatööd on näiteks marjakorjamine, teenindamine suvekohvikutes, töö rannavalves, abistamine erinevate suviste sündmuste korraldamisel või töö suusakeskustes talvehooajal.

Seega sõlmitakse taolises olukorras töötajaga reeglina tähtajaline tööleping, mis lõpeb koos hooajaga.

Tööleping, palk ja pausid peavad olema korrektsed

Töö ajutine olemus ei tähenda, et lepingu võib tegemata jätta või tasu alla miinimumi maksta. Ka hooajatöö puhul peab:

olemas olema kirjalik tööleping (suusõnalised lepped ei päde);
maksma töötajale vähemalt miinimumpalka ja hüvitama ületunnid;
andma töötajale puhkepause ja võimalusel ka puhkust;
pidama kinni töö- ja puhkeaja nõuetest.

Piirangud kehtivad ka katseajale: kuni 8-kuulise lepingu puhul ei saa katseaeg olla pikem kui pool lepingu kestusest. Seega – kui leping on tähtajaline ja hõlmab näiteks vaid suvehooaega, ei saa töötajale määrata tavapärast nelja kuu pikkust katseaega.

Oluline on silmas pidada ka seda, et kui hooajatööle palgatakse välismaalane, peab tal olema Eestis kehtiv töö- ja elamisluba. Vastasel juhul võib tööandjat karistada rahatrahviga.

Alaealistele töötajatele kehtivad omaette reeglid

Suvisel koolivaheajal on paljud noored valmis tööeluga tutvust tegema. Tööandjatel on seejuures oluline meeles pidada, et alaealiste töötamine on rangelt reguleeritud.

Alla 15-aastastega töölepingut üldjuhul sõlmida ei tohi. Erandina võib 13–14-aastasega lepingu sõlmida kergeks tööks, mis ei ole füüsiliselt ega vaimselt liialt koormav. 7–12-aastased tohivad teha kerget tööd kultuuri-, kunsti-, reklaami- või spordivaldkonnas.

Tööandja peab tagama, et töö ei ohusta alaealise arengut ega häiri hariduse omandamist. Samuti peab töö sobima alaealise vanuse ja võimetega ning tema seaduslik esindaja peab andma töötamiseks nõusoleku.

Alaealiste puhul on rangelt piiritletud ka tööaeg. Näiteks 13–14-aastased tohivad koolivaheajal töötada maksimaalselt 7 tundi päevas ja 35 tundi nädalas, veel nooremate puhul on need numbrid vastavalt 3 ja 15. Öötöö on alaealistele seejuures üldjuhul keelatud.

Hooajatöötaja on meeskonnaliige

Hooajatöötaja ei ole kõrvaline abiline, kellele kollektiivisisesed reeglid ei kehti. Nii nagu tähtajatu lepinguga töötajatele, tuleb ka hooajatööliste kaasamisel läbi mõelda sisseelamisprotsess ning tutvustada neile töösisekorraeeskirju ja ohutusreegleid. Samuti ei tohi neid ülejäänud kollektiiviga võrreldes kuidagi diskrimineerida.

Kokkuvõtteks: hooajatöö on küll ajutine, aga töötaja õigused on püsivad. Tööleping, õiglane tasu ja turvaline töökeskkond on miinimum, mida iga töötaja väärib ning iga tööandja võimaldama peab.