Meditsiini vead ja vastutus: PERH-i juhtum kui patsientide usalduse proovikivi

veebruar 6, 2025 Uudised

Hiljuti avalikuks saanud Põhja-Eesti Regionaalhaiglast (PERH) lekkinud sisedokument on tõstatanud olulise küsimuse: kuidas tagada patsiendi ohutus ja läbipaistvus meditsiinisüsteemis? Juhtum, kus aastatel 2016–2018 said mitmed eesnäärmevähi patsiendid kiiritusravist raskeid tüsistusi, on murettekitav, kuid veelgi häirivam on see, et kannatanud ei saanud toimunust piisavat teavet.

Mis on raviviga? Oluline vahetegu: mittevälditav tüsistus ja raviviga

Meditsiinis tuleb eristada mittevälditavat tüsistust ja välditavat tüsistust ehk raviviga. Mittevälditav tüsistus on tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud soovimatu, kuid paratamatult võimalik tagajärg, mida ei saa alati vältida isegi parima oskusteabe ja tehnoloogiaga. Välditav tüsistus ehk raviviga seevastu tähendab tervishoiutöötaja eksimust, mis on tingitud hoolimatusest, teadmatusest või protseduurireeglite rikkumisest ning mida oleks saanud vältida.

PERH-i juhtumi puhul on haigla seisukoht, et tegemist oli kahetsusväärsete mittevälditavate tüsistustega, mitte raviveaga. Selles osas oskab hinnanguid anda vaid teine arst – Pealtnägijas väitsid Soome arstid samas, et nii ebatavalist tõsiste komplikatsioonide hulka Eestis tuleks väga põhjalikult uurida.

Raviviga või mittevälditav tüsistus?

PERH rõhutab, et tegu ei olnud raviveaga, vaid kahetsusväärse kõrvalmõjuga, mis tulenes agressiivsemale kiiritusravile üleminekust. Rahvusvahelises meditsiinipraktikas on tavaline, et ravimeetodid ajas muutuvad ja uuenevad, kuid kas sellisel juhul ei oleks pidanud patsiente paremini teavitama võimalikest riskidest? Kui ravi tulemusel on patsientide tervis märkimisväärselt halvenenud ning mõned neist on elu kaotanud, on keeruline jätta küsimata, kas süsteemis esines puudujääke.

Hiljutine “Pealtnägija” saade ning PERH-i ametlik vabandus viitavad sellele, et kuigi nemad meditsiinilist hooletust ei tuvastatud, ei saanud paljud patsiendid piisavalt teavet võimalike tüsistuste kohta. Haigla tunnistab, et varasem suhtlus tüsistuste osas oli puudulik ning patsiendid pidanuks saama paremat informatsiooni. PERH-i sõnul on kiiritusravi alates 2018. aastast edasi arendatud ning tänapäeval on sarnaste kõrvaltoimete esinemine viidud miinimumini.

Patsientide informeerimise ja arsti vastutuse küsimus

Üks olulisemaid teemasid, mida see juhtum tõstatab, on patsiendi informeerimine. Kannatanud väidavad, et aastate jooksul ei selgitatud neile, et nende kannatuste põhjuseks oli kiiritusravi kõrvalmõju. Alles hiljutine ajakirjanduslik uurimus tõi selle avalikkuse ette. Kas patsiendid oleksid saanud teha teistsuguseid ravivalikuid, kui neid oleks täielikult teavitatud võimalike tüsistuste raskusest?

PERH on nüüdseks vabandanud ja toonud välja, et tänapäevane patsiendi informeerimine on oluliselt paranenud. Siiski jääb küsimus: kas varasemad kannatanud saavad õiglast hüvitist ja kas nende lugudest on õppust võetud? Eestis jõustus 2024. aastal uus patsiendikindlustuse süsteem, mille eesmärk on tagada, et meditsiinilised eksimused ja patsiendiohutusjuhtumid saaksid lahendatud ilma pikkade kohtuvaidlusteta. Kahjuks see konkreetne juhtum ei kuulu selle süsteemi alla, kuna toimus aastaid varem kui uus süsteem jõustus. Küll aga toob see juhtum esile vajaduse tagada, et patsiendid oleksid raviprotsessi ajal aktiivsed osalised, mitte pelgalt otsuste lõpptulemuste kannatajad.

Tuleviku suunas: kuidas tagada läbipaistvus?

Meditsiini vallas tuleb mõista, et raviprotseduurid pole kunagi riskivabad. Kuid oluline on see, kuidas tervishoiusüsteem nende riskidega tegeleb ning kuidas patsiente kaasatakse. Täielik läbipaistvus vigade ja tüsistuste osas loob usaldusväärsema suhte arstide ja patsientide vahel ning aitab vältida sarnaseid juhtumeid tulevikus.

PERH-i juhtum on tugev meeldetuletus, et meditsiiniline innovatsioon peab käima käsikäes vastutuse ja patsiendi õiguste kaitsega. Kui soovime tervishoiusüsteemi, mis on nii tõhus kui ka eetiline, tuleb leida tasakaal uute ravimeetodite arendamise ja patsientide turvalisuse tagamise vahel. Patsiendi usaldus ja heaolu peavad olema alati esikohal. Samuti tuleb tagada, et tervishoiutöötajad tunneksid end turvaliselt, et vigu ja kõrvaltoimeid saaks avameelselt analüüsida, õppida ning tulevikus ennetada.

Meditsiiniõiguslik perspektiiv ja patsiendikindlustuse piirangud

Antud juhul ei kohaldu kahjuks patsiendikindlustus, mis jõustus 01.11.2024. Seega ei ole võimalik kannatanutel saada hüvitist selle süsteemi kaudu.

Siiski, kui toimunu kvalifitseerub raviveaks, ei pruugi patsientide või nende pärijate nõuded olla meditsiiniõiguse vaatest aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 sätestab:

1. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
2. Kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub, sõltumata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.

Seega võib mõnel patsiendil või tema pärijatel olla endiselt võimalik esitada kahjunõue sõltuvalt sellest, millal nad kahjust teada said ning kas tegemist oli raviveaga või mittevälditava tüsistusega.