Esindame kliente elukohajärgse kooli määramise vaidlustes

21 gegužės, 2024 Naujienos

Käes on jälle aeg, mil paljude lapsevanemate jaoks tekitab pahameelt linna või valla poolt määratud elukohajärgse kooli määramine. WIDENi avaliku õiguse tiim on võitnud mitmeid olulisi vaidlusi seoses elukohajärgse kooli määramisega Tallinna Haridusameti vastu. Nende edukate tulemuste taga on olnud WIDENi partner Margus Reiland koos tiimiga.

Üks sellistest olukordadest algas sügisel esimesse klassi minevatest sama perekonna lastest, kellest üks läbis edukalt Tallinna 21. Kooli katsete vooru, kuid teine laps kahjuks mitte. Mõlemale lapsele oli Tallinna 21. Kool kõige lähem kool, olles umbes 500 meetri kaugusel nende kodust. Loomulikult esitasid lapsevanemad avalduse, et ka teine laps võetaks vastavalt piirkondlikule põhimõttele samasse kooli vastu, kuid nende pöördumist otsuse langetamisel arvesse ei võetud. Siinkohal lähtus Tallinna Haridusamet tavapärasest automaatsest protsessist, koostades nimekirja lastest, kelle jaoks oli Tallinna 21. Kool lähim ja kelle vanemad soovisid, et nende lapsed sinna kooli läheksid. Kuna soovijaid oli rohkem kui saadaolevaid kohti (kokku oli 170 taotlust, kuid ainult 89 kohta), siis kasutati reastamiseks Tallinna Linnavalitsuse määrust nr 132, mis eelistas lapsi, kelle elukoha andmed rahvastikuregistris olid vanemad. Selle tulemusena jäi üks laps Tallinna 21. Kooli vastuvõetavate õpilaste nimekirjast välja. Siin ilmneb aga viga, kus nii seadus kui ka määrus nr 132 ütlevad selgelt, et esmalt tuleb arvestada kooli lähedust lapse elukohale ning arvestada, kas samast perest on ka teine laps samas koolis. Kuna üks laps oli edukalt läbinud katsed ja talle oli koht koolis tagatud, siis oleks tulnud seda arvesse võtta sama pere teise lapse puhul.

Tallinna Haridusamet kas jättis tähelepanuta fakti, et need kaks last on õde ja vend, või siis tõlgendati ekslikult, et õe-venna kriteerium kehtib ainult siis, kui üks lastest on vanem ja juba varasemast ajast käinud samas koolis, mitte alates uue õppeaasta algusest. Sellisel juhul võib öelda, et ametnikud olid hooletud või oli nende süsteem halvasti üles ehitatud, kuna nad ei suutnud automaatselt tuvastada, et tegemist on sama pere lastega. Teise võimaliku variandina võisid ametnikud olla liiga formaalsed ja lähtuda rangelt sõnastusest, et sama pere teine laps peab olema juba varesemalt selles koolis õppinud. Selline tõlgendus aga eirab seaduse eesmärki võimaldada töö- ja pereelu paremat ühildamist, sest kui lapsed käivad samas koolis, on vanematel igapäevane elukorraldus lihtsam ning samuti tagaks see lastele koos koolis käimise näol turvalisema koolikogemuse. Nende eesmärkide saavutamiseks tuleb arvestada ka olukordi, kus sama pere lapsed alustavad samal ajal kooliteed.

Üldisemalt öeldes on mõistetav, et Tallinna linn peab rakendama täiendavaid tingimusi elukohajärgse kooli määramiseks just sellisteks olukordadeks, kus populaarsete koolide läheduses elab palju lapsi. Elukoha andmete arvestamine ajajoone põhjal rahvastikuregistris (ehk siis eelistatakse neid, kelle rahvastikuregistri elukohaandmed on vanemad) võib esmapilgul tunduda õiglase kriteeriumina, kuna see on selge ja üheselt mõistetav ning soosib kohalikke peresid, kes on kooli läheduses pikemat aega elanud. Paraku kaasneb selle meetodiga kaks suurt probleemi – see ei ole lapsevanematele ettenähtav ega läbipaistev ja reaalsuses paigutab inimesed ka liikumispiirangu alla. Iga lapsevanem teab, milline on tema lapse registrikandes olev elukohaandmete kuupäev, kuid mitte seda, kus nad asetsevad pingereas võrreldes teistega. Seega pole vanematel võimalik ette näha, kas nende laps saab lähimasse kooli või mitte. Veelgi olulisem probleem seisneb selles, et selline hindamisstandard paneb perekonna sisuliselt liikumispiirangu alla. Pere ei saa kolida samas koolipiirkonnas asuvasse uude elukohta, sest sel juhul nullitaks nende elukohaandmete vanus rahvastikuregistris ja nad langeksid automaatselt pingerea lõppu. Oleme rõõmsad, et see olukord sai õiglaselt lahendatud.