Advokaat selgitab: Kui düstoopia saab reaalsuseks ehk Vene kohtuotsused ja nende vari Euroopa kohal 

October 17, 2025 News

Narva muuseumi direktor Maria Smorževskihh-Smirnova olukord on täiesti arusaadavatel põhjustel inimesi puudutanud – Venemaa tagaselja tehtud süüdimõistev kohtuotsus Eesti kodaniku suhtes on midagi, mis näib korraga nii absurdne kui ka ohtlik. Kui välisagentideks tembeldatud Vene opositsionäärid üritavad olukorda huumoriga võtta, siis Euroopa Liidu kodanikud siin midagi naljakat ei näe. Meie hinnangul vajab see teema põhjalikumat konteksti ja kainet selgitust, et ühiskond ei looks hirmu sinna, kus seda ehk pole, aga ei unustaks samal ajal reaalseid riske, mis siiski olemas on. 

WIDENi partner ja rahvusvahelise eraõiguse valdkonna juht, vandeadvokaat Ksenia Kravtšenko ütles Radio 4 saates ajakirjaniku küsimustele vastates, et Venemaa arusaam oma jurisdiktsioonist, aga ka olulistest karistusõiguse põhimõtetest, erineb Euroopa demokraatlike riikide õigustraditsioonist pea igas punktis. Kui näiteks Eestis saab menetleda välismaalaste poolt välismaal toimepandud esimese astme kuritegusid üksnes juhul, kui need ohustavad riigi olulisi huve, siis Venemaa kriminaalkoodeks selliseid piire ei sea. Moskva loogika järgi võib riik võtta vastutusele sisuliselt kõik maailma elanikud, kui leiab, et nende tegu välismaal on kuidagi riivanud Vene riigi või mõne selle elaniku huve – olenemata sellest, kas analoogne tegu on välismaal karistatav või vastupidi, premeeritav.  

Sellest tuleneb üsna absurdne järeldus, et teoreetiliselt võiks ju vastutusele võtta kõik, kes teevad oma sotsiaalmeedias sõjavastaseid postitusi, sest Vene riigi silmis oleks tegemist „valeinfoga sõjaväe kohta“ – teoga, mis on Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksi järgi karistatav. Sisuliselt piiritu jurisdiktsiooni abil on võimalik õigustada autoritaarse režiimi poliitilist tagakiusu. Kui selline mõtteviis ühendada Venemaa võimustruktuuride sooviga karistada teisitimõtlejaid, sünnivadki juhtumid nagu Smorževskihh-Smirnova vastu algatatud kriminaalasi. Õnneks ei ole Venemaa ametkondadel ressurssi, et kogu maailma sotsiaalmeediat oma kontrolli alla võtta. 

Oluline küsimus on, kas sellise otsuse tagajärjel võib Eesti kodanik sattuda välismaal vahistamisriski alla. Kravtšenko sõnul on viimastel aastatel Euroopa riigid muutunud Vene vahistamistaotluste suhtes oluliselt tähelepanelikumaks, et vältida poliitiliselt motiveeritud nõuete täitmist. Siiski ei ole olemas absoluutset keeldu Vene ordereid ignoreerida – otsus sõltub alati konkreetse riigi ametnikust ja tema arusaamast taotluse lubatavusest. 

See tähendab, et kuigi arreteerimise tõenäosus on Euroopas äärmiselt väike, ei saa seda kahjuks täielikult välistada. Kui mõni ametnik otsustab siiski menetluse käivitada, võib inimene veeta päevi või isegi nädalaid arestimajas, kuni väljaandmistaotlus läbi vaadatakse. Isegi kui lõpptulemus on positiivne ja isik vabastatakse, on selline olukord inimesele vaimselt ja füüsiliselt kurnav. 

Euroopa Komisjoni asepresident Kaja Kallas, kes on ise Venemaal tagaotsitav sellest ajast, mil ta oli veel Eesti peaminister, on öelnud, et enamikus Euroopa ja liitlasriikides on reisimine Maria jaoks ohutu. Samas kaitseb Kallast ennast diplomaatiline immuniteet, mis välistab tema suhtes taoliste protseduuride rakendamise. Tavakodanikel sellist kaitset ei ole. Seetõttu sõltub riskihinnang ka iga inimese isiklikust tajust – mõni eelistab isegi minimaalset ohtu mitte võtta ja seda ei saa talle ette heita.  

Kravtšenko rõhutab, et Eesti riigil on selge kohustus kaitsta oma kodanikke riigivõimu omavoli eest. See ei tähenda aga, et Eesti saaks Venemaa kohtuotsuseid tühistada. Otsus jääb jõusse – ükskõik, kui absurdne see meile ka ei tunduks, – kuni selle peaks tühistama Venemaa ise. Eesti roll on tagada, et sellel ei oleks tegelikke tagajärgi – kasutada diplomaatilisi ja poliitilisi vahendeid, et teised riigid selliseid otsuseid ei täidaks, pakkuda kodanikule juriidilist ja diplomaatilist tuge ning seista selle eest, et rahvusvahelisel tasandil sellist käitumist taunitaks.  

Tänaseks on Eesti välisminister kinnitanud, et Narva muuseumi direktor ei ole kantud Interpoli tagaotsitavate nimekirja. Kui intervjuus pakkus Kravtšenko, et riik võik mõelda uute sanktsioonide kehtestamisele, siis tänaseks on ka need sammud ette võetud. 

Maria Smorževskihh-Smirnova ei ole süüdi milleski, mis õigustaks tema karistamist Venemaal. Tema „süü“ seisneb vaid selles, et ta on julgenud rääkida ajaloost ausalt ning tuua avalikkuse ette Venemaa vägivalla ja vale. Just sellepärast vajab ta Eesti riigi kaitset ja selget sõnumit, et meie ei lase oma kodanikke poliitilise terrori alla jätta. See on piir, mille hoidmine on meie kõigi vastutus.