Vandeadvokaat Oliver Nääs Saarte Hääle veergudel

10 мая, 2017 о наших новостях

Saarte Hääl avaldas artikli sellest, kes on laiemas fookuses saarlane vandeadvokaat Oliver Nääs. Et Saarte Hääle veebis on artikkel kõigile kättesaadav ainult osaliselt, siis Saarte Hääle lahkel loal avaldame oma blogis artikli tervikteksti koopia. Artikli autor on Kertu Kalmus (kertu.kalmus@saartehaal.ee).

Oliver Nääs pole pelk Savisaare kaitsja

Just Edgar Savisaare kriminaalasjaga seotuna on noor ja vahetu vandeadvokaat Oliver Nääs (30) parasjagu rohkem pildil, ehkki see pole kõik, mis teda defineeriks. Kuressaares sündinud ja oma lapsepõlvesuved Smuulis veetnud õigusenõudja on teinud kadestamist väärt karjääri – kliendid ei kurda ja Oliver ka mitte. Kui ainult rohkem üle mere saaks, kust elukaaslanegi pärit.

Kuressaarest Tallinna kolis Oliveri ema ajal, mil poiss oli paariaastane. Ilmselgelt Oliver seda ei mäleta, kuid kõik kolimisele järgnenud suved oli poiss endiselt Saaremaa vanaema-vanaisa juures. Ta vanaisa on nüüdseks küll taevastele radadele suundunud, kuid vanaema elab jätkuvalt Kuressaares. Kohas, mis on Oliveri sünnikodu, kohas, mis toidab ta vankumatut veendumust: “Olen saarlane!” Enamik Oliveri esivanematest on pärit Muhust – ta vanaisa on näiteks ilmavalgust näinud Muhus, ema samuti ja täpselt samamoodi ka ema õde. Ainult vanaema on Muhust Kuressaarde ümber asunud mulk ja Oliver ise sündinud just siin.

Ei tunne end tallinlasena

See, et Oliver on enamiku oma teadlikust elust elanud Tallinnas, pole teda pannud end tallinlasena tundma. “Kui mu käest küsitakse, identifitseerin end kõhklemata saarlasena,” tunnistab ta end avades.
Nagu päris väiksena, nii ka nüüd, võtab Oliver ikka sihi Väinamere suunas, kui tekib võimalus puhkuseks. Kuressaarde, sünnilinna, jõuab ta nüüd küll vähem, sest pigem käib ka vanaema praegu rohkem Muhus.

Seal saadakse kokku, seal veedetakse seltsis aega. Oliveri sõnul on neil Muhus esivanematest kaks talukohta. Üks Mõega, teine Mäla külas. Esimeses neist ollakse rohkem. Seal on kõik nii, nagu ta vanavanematest on jäänud, seal elas Oliveri vanavanaema. Seal käiakse, hoitakse seda kohta elus.
Noore mehe sõnul on hirmus hea, et kõik sugulased tulevad iseenesest sinna suviti kokku. “Mulle õudselt see koht meeldib – lähed sinna ükskõik millisel hetkel ja keegi on ikka seal. See on minu jaoks koht, kuhu “ära minna”, kus lihtsalt olla.”

Kohad Kuressaares, mida ta kõige enam endaga seob, on Smuuli tänav, Tooma pood, poe kõrval asuv kortermaja ja selle hoov. Seal veetis Oliver lapsepõlve. Pigem tulevadki tal lapsepõlvest meelde mängud ja seiklused Smuuli hoovist, kui kodulinnast Tallinnast.

“Mul on eriti hea meel, et olen generatsioonist, kes tõusis hommikuti üles, läks kohe välja ja mängis seal, kuni põlved olid verised, õhtuni välja,” kõneleb ta tabatava rahuga hääles. Poisikesed mängisid jalgpalli, korvpalli, pesapalli – kõike, mis pähe tuli. Oliveril on senini kontakt toonase Smuuli pundi poistega – Ott, Mikk, Karel, Kristjan ja Robi –, kellega proovitakse korra aastas kokku saada. Tõsi, keegi neist ei ela enam püsivalt siin, kuid tendents ongi selline – noored võtavad suuna mandrile.

Oliveri ema oli ja on siiani klienditeeninduse-raamatupidamise peal. “See ei ole küll kuidagi seotud erialaga, kus mina täna olen,” tunnistab ta. Samas usub ta, et just ema töö võis anda talle tõuke õigusteadusse sukelduda. Nimelt töötas ta ema ühes advokaadibüroos assistent-raamatupidajana. Oliver veetis aga pärast koolitunde aega ema töö juures ning ilmselgelt pidi see tekitama huvi kohtuskäimise vastu. “See tundus noorele kutile jube huvitav,” põhjendab ta.

Näitleb või ei näitle?

Kui saabus aeg otsustada tuleviku üle, oli õigusteadus tema jaoks ainus tõsiseltvõetav variant. Kaalumisel oli ka lavakas, kuid Oliver otsustas õiguse kasuks. Oliver meenutab, kuidas ta sõbrad ja koolikaaslased teda toona kirusid – heas mõttes –, et kuidas tema jaoks otsustamine nii lihtne oli. Paljud seisid dilemma ees, mida teha, kuhu minna. “Mina teadsin täpselt. Ei teadnud küll, miks, aga teadsin, et tahan!”
Kahetsenud pole ta otsust kordagi. “Proovin üldse vähe põdeda,” märgib ta. “See töö on olnud huvitav, toonud leiva lauale ja arvan, et valet valikut ma tollal ei teinud,” arutleb ta.

Teatud mõttes võib advokaaditööl ja näitlemisel paralleelegi tõmmata, kuid seda tõesti ainult teatud maani. Üks jääb fiktsiooniks ja teine on päris elu. “Kui lähed kohtusaali teatrit tegema, kaotad kiiresti tõsiseltvõetavuse,” teab ta. Samas ei eita Oliver, et mingid aspektid on sarnased. Ka kohtus lähed esitama endale selgeks tehtud materjali, pead olema kuulatav, tekitama inimestes oma jutu vastu sedavõrd suurt huvi, et suudad nad endasse haakida. “Aga suur vahe on selles, et kohtunikku huvitavad faktid. Tema ei lähe kohtusse mingit positiivset või negatiivset emotsiooni otsima, advokaadina pead näitemängu kõrval pakkuma vaid seda, mida kohus tahab – fakte toimunust.”

Ehkki Oliver on tööalaselt lennanud kõrgelt, ei ole ta karjäär ta enda hinnangul olnud kirev. Esmalt läks ta kolmanda kursuse tudengina Tartu maakohtusse kohtuniku konsultandiks. Seal sai ta aga napilt alla poole aasta töötada, enne kui ta jutule tulid tänased kolleegid advokaadibüroost WIDEN. Talle pakuti võimalust tegeleda valdkonnaga, mis talle ülikooli astudes huvi pakkus – Oliver oli end alati ette kujutanud kriminaalasjadega tegeleva juristina. “Kuna just seda võimalust nad mulle pakkusid – tudengile tundus see ahvatlev, liiati ei saanud pakutud palganumbrit võrrelda sellega, mida tollal pakuti kohtus –, ei pidanud palju mõtlema, et sammud Tartust Tallinna seada,” kõneleb ta.

Kui võidukas ta töös on, üks-ühele öelda ei saa, sest “protsenti ei loe, kuid ma olen rahul ja loodetavasti kliendid ka”, nagu ta tõdeb. Võidu definitsioon sõltub mitmest asjast. See, mis võib teistele tunduda formaalse kaotusena, võib kliendi jaoks tähendada ikkagi võitu. “Meie puhul on ju töö tellija materjalist. Meie ei saa asjaolusid muuta. Saame anda nõu, millised on valikud, milliste valikutega kaasneb konkreetne tagajärg, ning proovime läbi kõige selle tema huve esindada,” selgitab ta.

Oliver võib oma tööga täpselt sama rahule jääda, nagu on jäänud kliendid. Kui võtta näiteks nn maadevahetuse kriminaalasi, mis on olnud Eesti üks suuremaid, siis seal kaitses ta kinnisvaraärimees Einar Vettust. Tema oli kokkuvõttes ainus, kes ei saanud riigikohtu otsusega kriminaalkaristust ja vabastati vastutusest. “Kindlasti oli minu jaoks huvitav juhtum, kui süüdistati ehitusettevõtet Lemminkäinen,” räägib Oliver, firma toonane kaitsja. Tegemist oli majandus-kriminaalasjaga, kus prokurör kurioossel kombel loobus pärast tõendite uurimist kohtus süüdistusest. “See on väga tavatu, eriti majandusasjade puhul, sest nendes asjades vaieldakse tavaliselt lõpuni,” nendib Oliver.

Huvitav ja samuti tavatu on Oliveri jaoks olnud ka poliitiku ja europarlamendi saadiku Yana Toomi vaidlus kaitsepolitseiametiga nende aastaraamatus avaldatud väidete üle. “Sealgi saatis meid edu,” tõdeb ta.

Tõde on hallil alal

Oliveri sõnul asuvad nii võit kui ka tõde hallil alal. Elu ei ole mustvalge, seepärast. Advokaadina küsib ta kliendilt alati, mida too soovib saavutada. See paneb paika selle, kas läks hästi või halvasti.
Rutiini Oliver oma töös ei kohta. Kõik sõltub sellest, mis ja kui palju korraga käsil on. Sellist graafikut, et hommikul kell üheksa tuleb olla kontoris ja kell viis varvast visata, tal pole.

Aeg-ajalt on tarvis aeg maha võtta. “Inimestele meeldib rääkida, kui palju nad tööd teevad ja kui intensiivne see on, aga kõik vajavad akude laadimist. Kui töötad meeletus palehigis kaks-kolm aastat järjest ja üldse ei puhka, siis ega sind rohkemaks jagugi,” tõdeb ta elutargalt.

Oliver laeb ennast spordiga. Talle meeldib jalgpall ning kui võimalus tekib, siis just jalgpalli ta mängib. Samuti meeldib talle linnast välja sõita ja looduses jalutada. Ka see annab kaotatud energia tagasi.
Oliveri ellusuhtumine on neutraalne-positiivne. “Püüan mitte ülemäära palju asju südamesse võtta. Fakt on, et elu on täis takerdusi ja negatiivsust,” märgib ta. Et sellega hakkama saada, peab olema positiivne. “Nii näen end ka inimesena – positiivne ja lahendustele suunatud. Tuleb suuta vajadusel asju naljaks pöörata,” tõdeb ta ja… naerab.

“Ma´p tea” ning “mo meelest”

Üks, mis Oliver Nääsi veel Saaremaaga seob, on ta elukaaslane Triinu, kes on samuti saarlane. Triinu on Oliverist veidi noorem, kohtuti õigusasju ajades. Üllatusena selgus, et Triinu elas samuti Smuulis, otse Oliveri kõrvalmajas. “Nii me kohtusime paarkümmend aastat pärast seda, kui olime samas kandis väikestena asjatanud,” kõneleb Oliver tuntava õhinaga hääles.

Ta ise on selle kokkusattumuse üle päris rõõmus ja seda eriti seepärast, et tema jaoks tähendab see alati nostalgilist äratundmishetke, kui on keegi, kes ootamatult räägib seda õiget saarlaste ö-tähte. See on tema jaoks kodune. Enda puhul on Oliver tähele pannud, et alati, kui ta räägib vanaema või vanatädiga, kes elavad saarel, hakkab temagi kõnelema natuke nagu saarlane. “Saarlane ikka räägib ju nõnda, et lause lainetab ja väike helin on sees. Ma ei tea, kuskohast, aga kuskilt need “ma´p tea” ja “mo meelest” mul tulevad,” jutustab ta. “Ö-d mul pole, aga tahaks näiteks kangesti tuhlist võtta.” Kui ta Tallinnas inimestega suhtleb, seda probleemi pole. “Kui noorem olin ja veetsin rohkem aega Saaremaal, siis saarelt tulles panin Tallinnas takkajärgi veel kuu aega murrakut.”